Siidine Vahtrasiirup- on see hea ja tervislik?

Päike oli just metsa taha laskunud ja õhtujahedus hakkas tasapisi ebamugavalt külmaks muutuma. Pealik Woksis, kes oli otsustanud järgmisel hommikul jahile minna, tundis, kuidas ta sõrmed külmast ja väsitavast tomahoogi heitmise harjutamisest juba kergelt tuimaks minemas olid ning ta arvas õige olevat eesseisvaks jahiks korralikult välja puhata ning tegi oma selle õhtu viimase viske… 

Tomahook lendas kerge sahina saatel läbi õhu ja tabas sihiks olnud puud täpselt kohta, kuhu Woksis sihtinud oli. Pealik vaatas, naeratas ning astus oma hubasesse vigvamisse, kus ta naine parajasti õhtusöögi kallal toimetas.

 

Hommiku saabudes oli väljas veel päris jahe, kuid kõik märgid näitasid, et nagu talve lõppudel ja varakevadel ses piirkonnas harilikult, on juba paari tunni pärast päike kõrgel ja väljas meeldivalt soe. Niisiis asus pealik oma saatjatega jahiretkele ning tema naine hakkas oma igapäevaseid töid toimetama. Sel päeval tahtis Woksise abikaasa oma mehele midagi päris head valmistada. Ta valis veel järele jäänud lihatükkidest välja kõige ilusama hirveliha tüki ning otsustas selle tasasel tulel ürtide ja juurviljadega hõrgutavaks roaks hautada. Vett tooma minnes leidis ta aga, et veeämber, mille ta eelmisel päeval välja suure vahtra alla oli jätnud, on juba vett täis. „Ah, küll on mul ikka hea ja hooliv mees!“, õhkas pealiku naine ning võtnud ämbri, astus tagasi vigvamisse ja asus toitu valmistama.

Jahilt saabudes oli pealik näljane kui hunt ning asus kohe sööma. Olles esimesed suutäied alla kugistanud, märkas Woksis, et lihal on kuidagi teine maitse kui tavaliselt.

Huvitav, veidi magus, kuid kindlasti mitte ebameeldiv või häiriv. Nii küsis ta oma naiselt, mida too lihale lisanud on. Woksise naine mõtles hetke ning talle ei tulnud pähe midagi, mida ta teistmoodi oleks teinud võrreldes varasemate, ilmselt sadade kordadega, mil ta hirvelihahautist oli valmistanud. Aga talle meenus veeämber puu all ja nii tänaski ta Woksist tolle hoolitsuse eest.

Woksis, olles aumees, tunnistas et tema polnud veeämbrit täitnud. Koos mõtlesid nad siis, kes küll vee sinna oli toimetanud. Pealikule meenus nüüd aga, et tema tomahoogi vars oli hommikul kuidagi märg ja veidi kleepuv.

Pealik läks koos oma naisega vahtra juurde, milles tema tomahook öö läbi oli seisnud ning kust ta naine hommikul vett täis ämbri oli avastanud, ning koos uurisid nad puud ja selle ümbrust põhjalikumalt – ehk on seal kellegi jälgi või märke, mis näitaksid, kes seal olnud on. Puu juurde jõudes märkas pealiku naine kohe sälku, mille tomahook puusse oli jätnud ning sellest immitsevat vedelikujoakest.

Aruka naisena taipas ta kohe, mis oli juhtunud: tomahook oli haavanud puud ning selle mahl oli tekkinud lõhest välja voolanud. Juhuse tahtel oli just seal kohas puu all ämber  ning mööda tomahoogi vart oli mahl nirisenud ämbrisse. Pealik ning tema abikaasa maitsesid puu mahla ning leidsid selle õige pisut magusa olevat. Nii otsustasidki nad nüüd vahtra mahla koguma hakata ning edaspidi sellega oma toitu maitsestama hakata.

 

Niisugune on legend vahtramahla ja –siirupi avastamisest Põhja-Ameerikas.

Uus “vana” ehk sajandeid tuntud toiduaine, kuid taasavastatud

Kirde-Ameerika indiaanlased on kasutanud vahtramahla juba sajandeid nii toidu maitsestamiseks, rahvameditsiinis kui ka lihtsalt meeldiva joogina – üsna sarnaselt nagu meil nii tuntud ja hinnatud kasemahla. Laiemalt hakkas vahtramahl ning sellest toodetud siirup tuntust koguma alles möödunud sajandi teises pooles, mil vahtrasiirupit tööstuslikult tootma ja laiemalt turundama hakati.

USA ja Kanada- peamised vahtrasiirupi tootjad

Valdav osa maailmas toodetavast vahtrasiirupist on pärit Kanada Quebeci ja Ontario provintsist ning Vermonti ja New Yorki osariigist USAs. Just see piirkond on ideaalne vahtramahla kogumiseks, sest sealne kliima on talve lõppudel ja varakevadeti selline, mis võimaldab sügisel vahtra juurtesse kogunenud tärklisel muunduda suhkruks ning kui ilm on öösiti külm ning päeval soe (aga mitte palav), liigub puu mahl suhkrut juurtest üles transportides puu koore all ülespoole.

Vahtrasiirupit toodetakse peamiselt kolmest vahtraliigist – suhkruvahtrast, punasest ja mustast vahtrast. Nende liikide mahla suhkrusisaldus on ca 2-5% ning nende kasvuala on peamiselt Kanada lõunapoolsed provintsid ning USA kirdeosariigid. Ka sealne kliima, nagu eelpool mainitud, on ainusobiv vahtrasiirupi tootmiseks. Vahtramahla hakatakse korjama talve lõpus, kui puud pole veel pungunud – pungades puu mahl kaotab oluliselt oma kvaliteedis ning ei sobi enam siirupi tootmiseks.

 

Ühelt puult saadakse viie ja poole päevaga keskmiselt 150 liitrit mahla ning sellest omakorda ca 4 liitrit siirupit.

 

Siirupi valmistamine on jäänud samasuguseks nagu sajandeid tagasi

Vahtrasiirupi tootmine on oma põhijoontes jäänud samasuguseks nagu see oli veel sajandeid tagasi – kogutud mahlast aurutatakse välja liigne vesi ning seejärel siirup filtreeritakse ning pakitakse kas pudelisse või purki. Tänapäeval tehakse seda muidugi oluliselt suuremates kogustes ja tööstuslikult – nii juhitakse mahl puudest voolikute kaudu otse kogumismahutitesse, kust see siis automaatselt kas aurutussüsteemi või osmoosise süsteemi liigub (osmoosise puhul liigub mahl läbi membraanide  ühest anumast teise, mille käigus eraldub liigne vesi ning suhkru sisaldus lahuses üha tõuseb.

Kuidas hinnata vahtrasiirupi kvaliteeti?

Vahtrasiirupi kvaliteedi hindamiseks on erinevaid võimalusi: nii Kanadas kui USAs on riiklikud eeskirjad, mis määravad erinevate kategooriate väärtused, kuid on ka osariikide juhised ja ettekirjutused, millele siirup vastama peab. Põhiliselt jagatakse siirupid kahte „numbrikategooriasse“ ning nendel on omakorda palju erinevaid „tähekategooriaid“. Nii võib öelda, et 1A vahtrasiirup on (peaaegu) alati kõige kõrgema kvaliteediga ning mida kaugemale tähestikus minna, seda kehvema kvaliteediga toode on. Siinkohal peab aga kindlasti märkima, et nii nagu veini puhul, on ka siirupi puhul eelkõige otsustav tarbija maitsemeel – mõnele inimesele meeldib tumedam ja veidi tugevama maitsega siirup hoopis paremini kui kõige kõrgemalt koteeritud hele ja väga mahedamaitseline toode.

 

Kindel on aga, et kõik õigesti toodetud ja normidele vastavad siirupid on looduslikud tooted, kuigi paljudel juhtudel puudub sellekohane märgistus pudelil. Paljud tootjad ei pea seesugust märgist lihtsalt vajalikuks, kuna tarbijad üldjuhul teavad, millega on tegemist, puid ei väetata, nende juures ei kasutata pestitsiide ega taimekaitsevahendeid ning kõiksugu öko-märgiste hankimine on paljudele väiketootjatele ka rahaliselt liialt kulukas ettevõtmine.

Armastatud toiduaine

Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on vahtrasiirup väga tuntud ja armastatud toiduaine, Euroopas aga veel mitte nii väga. See on aga muutumas, eriti selle osa elanike seas, kes oma toitumisele ja tervisele veidi enam tähelepanu pööravad kui keskmine kodanik. Nii asendatakse vahtrasiirupiga suhkur kookides ja pagaritoodetes, seda kasutatakse suhkru või suhkruasendajate asemel tees ja kohvis. Vahtrasiirupi kasutamisel suhkru asemel tuleks aga meeles pidada paari pisiasja:  küpsetistes siirupit kasutades peaks lisama pisut (veerand kuni pool tl) söögisoodat, kuna vahtrasiirup on õige pisut happeline (see pole vajalik, kui kasutate hapukoort või –piima). Samuti tuleks meeles pidada, et siirup on vedelik ning selles on keskmiselt 66% suhkrut. Seega tuleks vastavalt vähendada retseptis märgitud vajaliku vedeliku kogust. Siirupiga küpsetades tasub ka tähele panna, et küpsetis võtab pisut kiiremini pruuni värvuse ning seetõttu võiks temperatuuri ca 5 kraadi võrra vähendada (kui ei soovita päris tumedat küpsetist).

Kuidas vahtrasiirupit säilitada

Vahtrasiirupi pikaajaliseks säilitamiseks on paar lihtsat nippi: kui olete pudeli avanud, võiks seda hoida korralikult suletuna külmkapis. Enne pudeli sulgemist võiks aga pudelisuu korralikult puhtaks pühkida, et kork siirupiga kokku ei saaks ja kinni ei kleepuks. Kui siirup on kristaliseerunud, võib sellele pisut vett lisada ning seda kuumutada, kuni siirupi tekstuur endine on (kui siirup pudelist välja ei taha tulla, hoia pudelit kuuma veega täidetud nõus). Kui siirupile on aga hallitus tekkinud, ei pea seda sugugi kohe ära viskama – siirup tuleks sel puhul kuumutada, hallitus ära riisuda ning siirup seejärel korralikult pestud ning kuivatatud pudelisse tagasi valada. Veel avamata siirup säilib aga kõige paremini, peaaegu igavesti.

Vahtrasiirup, nii nagu mesi, on suhkru asendajana mitte ainult moodne, vaid ka väga tervislik valik: nii on vahtrasiirupis näiteks suhteliselt palju mineraale, eriti tsinki, magneesiumi ja mangaani, vitamiine – eriti B2 ning suhteliselt vähe suhkrut (ca 66% kogusest). Vahtrasiirupil arvatakse olevat eriti hea mõju nahale, eriti akneprobleemide korral, ning väsimuse ja nõrkuse vastu.

Pole tähtis, kas eelkirjeldatud legend just sajaprotsendiliselt tõele vastab või avastas keegi teine vahtramahla ja –siirupi pisut varem või hiljem, kuid kindel on, et tänapäeval on USAs, eriti Vermonti osariigis pannkoogid ilma siirupita pea mõeldamatud. Vahtrasiirupi omapärane maitse, selle kasulikkus ja looduslikkus on üldtuntud. Meil see veel nii ei ole, kuigi vahtrasiirup võiks mee kõrval rafineeritud suhkru asendajana oluliselt täiendada meie võimalust toituda tervislikumalt, arendada meie maitsemeelt ning rikastada meie toidulauda.

Kokkuvõte

Kuigi vahtrasiirup on oluliselt parem variant kui rafineeritud suhkur, agaavisiirup jne, on see ka suhkrurikas (siiski omastatav organismi poolt, kuid liigsel tarbimisel juhtub see, mis juhtuma peab- kõik üleliigne muutub rasvaks). Vahel pannkookidele lisades või küpsetisi sellega tehes, on kõik hästi, kuid kindlasti ei peaks see asendama puuvilju jms.

Vahtrasiirupit saad tellida siit. Aitäh 🙂

Lugu ilmus ka ajakirjas “Mari”